tallinn Riga
Tallinn, Eesti

Vana Toomas
Kaua aega tagasi elas Tallinna rannas vaene lesknaine Kala-Mai oma poja Toomaga. Mai müüs linnarahvale kala ja asus juba varahommikul linna poole teele. Kui päike tõusis, avati linnaväravad ja tõstesillad lasti alla. Linnavahid tundsid Kala-Maiet ja tema poega hästi ning seniks, kuni Mai kala müüs, jättis ta Tooma sõjasulaste hooleks vahitorni.
Toomal oli seal alati väga lõbus. Ta vaatas vahimeeste relvi, aga ei suutnud veel ei oda maast kergitada ega ammust noolt lasta. “Teeme sulle niisuguse ammu ja oda, mis väikemehele sobivad!” ütlesid sõjasulased. Nii nad tegidki.
Toomas sai kuusteist aastat vanaks ja käis juba ise linnas kala müümas. Tänuks kalade eest õpetas üks vana munk Tooma lugema ja arvutama. Ka ammulaskmist ei olnud Toomas unustanud ja harjutas sageli linnamüüri juures sõjasulaste seltsis. Mehed õpetasid talle, kuidas end odalöökide eest kaitsta ja kuidas mõõgaga raiuda.
Sel ajal peeti igal kevadel Tallinnas “papagoilaskmise pidu”. Roosiaeda pika varda otsa kinnitati puust lind, mida papagoiks kutsuti. See, kes linnu varda otsast alla lasi, valiti aastaks küttide kuningaks. Toomas ootas Roosiaias küttide piduliku rongkäigu tulekut. Varemgi oli juhtunud, et enne küttide tulekut mõni ammumees papagoid alla lasta püüdis, kuid see polnud veel kunagi kellelgi õnnestunud.
Hoolimata sellest, et ümberseisjad Toomast alles poisikeseks pidasid, õnnestus tal ometi lind alla lasta. Igal inimesel Tallinna ümbruses oli nüüd Tooma nimi suus ja sõjasulaste pealik küsis, kas Toomas ei tahaks ka sõjasulaseks hakata. Poiss oli rõõmuga nõus. Toomas oli nii vapper ja kohusetundlik linnavaht, et pärast tema surma hakati sõjasulase kuju Raekoja tornis tema järgi Vanaks Toomaks kutsuma
 

Vilnius, Leedu

Raudhunt
Suurvürst Gediminas oli jahiretkel Šventaragise oru metsades Vilnia jõe suudmes. Öö saabudes otsustas pikast ja edukast jahist väsinud seltskond seal ööbimiseks laagrisse jääda. Magades nägi Gediminas kummalist und raudhundist mäetipus. Pea uhkelt kuu poole pööratud, seisis raudhunt mäetipus. Tema ulg, mis kõlas nagu saja hundi suust, täitis ümberkaudsed põllud ja metsad. Kui tõusva päikese kiired olid suurvürsti äratanud, mäletas ta ikka veel oma imelikku unenägu ja küsis seletust paganlikult preestrilt Lizdeikalt. Viimane tõlgendas unenägu järgnevalt: „Juhtugu Valitsejale ja Leedu riigile see, mis on ette määratud juhtuma!“ Ta rääkis suurvürstile, et unenägu andis juhise linna ehitamiseks nendesamade küngaste keskele. Hundi ulg, selgitas preester, tähendas tulevase linna kuulsust: sellest linnast tuleb Leedumaa pealinn ja tema kuulsus levib kaugele, sama kaugele kui müstilise hundi ulg... Niisiis alustas Leedu suurvürst, jumalate tahtele alludes, viivitamatult uue pealinna ehitamist. Nimeks sai linn Vilnius – kiirevoolulise Vilnia jõe järgi.

Riia, Läti

Suur Kristoforus
Iidsetel aegadel enne Riia linna asutamist ehitas hiigelsuur mees nimega Kristoforus ( läti keeles: Kristaps) endale Daugava jõe paremkaldale onni. Ta teenis elatist, kandes inimesi oma turjal üle jõe (teises versioonis sõidutas paadiga). Ületanud jõe, maabusid nad kohas, kus praegu asub Riia linn.
Ühel ööl ärkas Kristoforus jõe vasakkaldalt kostva lapsenutu peale. Ta kahlas üle jõe, võttis kurvastava lapsukese ja hakkas teda läbi jõe tagasi oma onni poole kandma. Kristoforus tundis, kuidas iga sammuga muutus laps üha raskemaks, kuni jõe keskel pidi ta kõigest jõust pingutama, et üldse kaldale jõuda. Viimast jõudu kokku võttes asetas Kristoforus lapse oma onnis kolde ette vaibale ja vajus surmväsinult unne. Hommikul ärgates avastas ta, et laps oli kadunud, kuid tema asemele oli jäetud kirstutäis kulda. Kristoforus oli tagasihoidlik mees ega kulutanud oma elu jooksul aardest pennigi. Päeval enne oma surma andis ta kogu raha Riia linna ehitamiseks samasse kohta, kus kord tema onn oli seisnud.